Hullumeelsuse anatoomia

Usun et vahepeal olin lihtsalt hull. Mis siis juhtus? Tagantjärele mõeldes MITTE MIDAGI. Aga tegelikult? Selleks oli mul vaja vajuda nädalaks väga sügavale enesesse, et leida asja tuum. Mis siis on see skelett, millele ehitub kogu hullumeelsus. Kui keegi lapsest peale tahab kellekski saada, liigub aastatega selle poole, peaaegu saavutab eesmärgi, juba nii, et saab sihti “käega katsuda” ja siis surutakse ta olude sunnil teise olukorda. Talle sunnitakse peale teised teod ja huvid. Käitumis- ja muud normid, millele ta seni pole osanud mõeldagi. Ta peab hakkama tegema seda, mida pole kunagi tahtnud teha. Siis hakkab inimene lagunema. Ta vaim murdub, hinge tekib äng ja psüühhika ütleb üles. Tulemuseks hullumeelsus.Kui sellele skeletile lasta pealekasvada liha ja selles hakkab voolama veri, siis ongi valmis uus inimene. Ebanormaalne, endaga ja kõigi endiste tuttavatega ja ümbritsevatega tülis ja  mõistmatuses. Pidevalt endast väljas ja maailma vaenlasena hindav nädalatega kustuv hull. See lõpeb totaalse enese kaotamisega ja maailmapoolt väljaheitmisega.

Seega olen saanud kalli õppetunni (kuna olen väga palju kaotanud), et isegi olude sunnil kuitahes raske ja rõhuv olukord ka poleks tuleb jääda iseendaks. Ei tohi kaotada elujooksul arenenud huvisid. Ei tohi kaotada juba lapsepõlvest alates unistatud elu eesmärki. Ei tohi oma tõelist iseloomu alla suruda ja näida teistsugune. See on kõige suurem näilisus, et inimesed hindavad seda, kui teed, mida nemad tahavad. See on lühiajaline tunnustus, mis peagi pöördub põlguseks, sest oled minetanud oma mina ehk oma tõelise ja ausa olemuse. Seega kui ei taha ennast lõplikult kaotada ja kaotada kõikide ja kõigega sidet, siis tuleb mul kätte võtta tolmunud raamatud, mida mitmed aastad pole puutunud. Otsida välja asjad, mis kunagi olid mulle olulised ja on kuskile kastidesse pakitult silmealt ära pandud. Otsida üles vihik, millesse salamisi on vaikselt luuletusi kirjutatud ja tuletada meelde, et kunagi on isegi neid avaldatud.

Täpselt aasta tagasi kirjutasin midagi sellist, kui “kõik alles algas ja näis ekslikult lootustandev”:

Võin tunnistada: sa oled suutnud öö mult võtta. Ei maga ja peale sedagi kuhugile tõtta. Kuid usu: ei suuda eales tekitada hinges ängi ja midagi, mis harilikult tõukab sõtta.

Advertisement