Viimased päevad

Haa haa, kõlab pahaendeliselt, aga surma ma ei karda. see on kõige nürim ja nüristavam hirm kõikide hirmude seast. In hakkab eriti siis surmale mõtlema, kui märkab vanemate vananemist. See on kindlasti üks põhjus , miks lapsed peavad vanematest eraldi elama, sest teisiti nad näevad kuidas ema või isa üha rohkem haige on ja vaikselt hääbub ja see sööb ka noore inimese hinge ära. Aga viimaste päevade märksõnad on selllised olnud, et kui keegi kaevab sulle auku, siis las kaevab. Kui ta lõpetab, siis teed sinna basseini. Ja võibolla kevad, aga võibolla lihtsalt talvest ärkav hing ja vaim on seda meelt, et isegi kui meid enam ei ole, siis armastus jääb. On jah sentimentaalsusest nõretav, aga kuidagi väga soe ja meeldiv mõte. Tuleval nädalal peab end sõpradepoole vedama, vaja koolis käia ja igasugu asju ajada mis nõuavad jalgade tagumikualt väljavedamist. Eks näis, mis saab- nii rajusid ööpäevi nagu ennemuiste- muidugi ei tule. Aga kui arvestada linnasjooksmise vaev, siis võibolla rabelemist tuleb samapalju kui mitte rohkemgi.

Advertisement