Ühelausega on võimalik öelda, milles vahepeal jälle olen sügavalt veendunud

Kui inimene avastab mingil hetkel ahastusega et koht kuhu ta on omadega läinud ja see on väga vale koht, siis on tal ALATI VÕIMALIK TAGASIMINNA, et proovida ükskõik millist muud teekonda ja kohta.

Edu

Edu on nagu kass.  Isegi selline nagu pildil see  KittCat. Kui Ta tahab, siis tuleb su juurde, nurrub, silub end vastu sind, poeb sülle ja kui ei taha, siis ei lase end

paitada, küünistab, hammustab. Aga toitma pead teda igal ajal, sest kunagi ei tea ette mis tuju tal parajasti on, kas eemale hoida või sülle pugeda.

Hullumeelsuse anatoomia

Usun et vahepeal olin lihtsalt hull. Mis siis juhtus? Tagantjärele mõeldes MITTE MIDAGI. Aga tegelikult? Selleks oli mul vaja vajuda nädalaks väga sügavale enesesse, et leida asja tuum. Mis siis on see skelett, millele ehitub kogu hullumeelsus. Kui keegi lapsest peale tahab kellekski saada, liigub aastatega selle poole, peaaegu saavutab eesmärgi, juba nii, et saab sihti “käega katsuda” ja siis surutakse ta olude sunnil teise olukorda. Talle sunnitakse peale teised teod ja huvid. Käitumis- ja muud normid, millele ta seni pole osanud mõeldagi. Ta peab hakkama tegema seda, mida pole kunagi tahtnud teha. Siis hakkab inimene lagunema. Ta vaim murdub, hinge tekib äng ja psüühhika ütleb üles. Tulemuseks hullumeelsus.Kui sellele skeletile lasta pealekasvada liha ja selles hakkab voolama veri, siis ongi valmis uus inimene. Ebanormaalne, endaga ja kõigi endiste tuttavatega ja ümbritsevatega tülis ja  mõistmatuses. Pidevalt endast väljas ja maailma vaenlasena hindav nädalatega kustuv hull. See lõpeb totaalse enese kaotamisega ja maailmapoolt väljaheitmisega.

Seega olen saanud kalli õppetunni (kuna olen väga palju kaotanud), et isegi olude sunnil kuitahes raske ja rõhuv olukord ka poleks tuleb jääda iseendaks. Ei tohi kaotada elujooksul arenenud huvisid. Ei tohi kaotada juba lapsepõlvest alates unistatud elu eesmärki. Ei tohi oma tõelist iseloomu alla suruda ja näida teistsugune. See on kõige suurem näilisus, et inimesed hindavad seda, kui teed, mida nemad tahavad. See on lühiajaline tunnustus, mis peagi pöördub põlguseks, sest oled minetanud oma mina ehk oma tõelise ja ausa olemuse. Seega kui ei taha ennast lõplikult kaotada ja kaotada kõikide ja kõigega sidet, siis tuleb mul kätte võtta tolmunud raamatud, mida mitmed aastad pole puutunud. Otsida välja asjad, mis kunagi olid mulle olulised ja on kuskile kastidesse pakitult silmealt ära pandud. Otsida üles vihik, millesse salamisi on vaikselt luuletusi kirjutatud ja tuletada meelde, et kunagi on isegi neid avaldatud.

Täpselt aasta tagasi kirjutasin midagi sellist, kui “kõik alles algas ja näis ekslikult lootustandev”:

Võin tunnistada: sa oled suutnud öö mult võtta. Ei maga ja peale sedagi kuhugile tõtta. Kuid usu: ei suuda eales tekitada hinges ängi ja midagi, mis harilikult tõukab sõtta.

Viimased päevad

Haa haa, kõlab pahaendeliselt, aga surma ma ei karda. see on kõige nürim ja nüristavam hirm kõikide hirmude seast. In hakkab eriti siis surmale mõtlema, kui märkab vanemate vananemist. See on kindlasti üks põhjus , miks lapsed peavad vanematest eraldi elama, sest teisiti nad näevad kuidas ema või isa üha rohkem haige on ja vaikselt hääbub ja see sööb ka noore inimese hinge ära. Aga viimaste päevade märksõnad on selllised olnud, et kui keegi kaevab sulle auku, siis las kaevab. Kui ta lõpetab, siis teed sinna basseini. Ja võibolla kevad, aga võibolla lihtsalt talvest ärkav hing ja vaim on seda meelt, et isegi kui meid enam ei ole, siis armastus jääb. On jah sentimentaalsusest nõretav, aga kuidagi väga soe ja meeldiv mõte. Tuleval nädalal peab end sõpradepoole vedama, vaja koolis käia ja igasugu asju ajada mis nõuavad jalgade tagumikualt väljavedamist. Eks näis, mis saab- nii rajusid ööpäevi nagu ennemuiste- muidugi ei tule. Aga kui arvestada linnasjooksmise vaev, siis võibolla rabelemist tuleb samapalju kui mitte rohkemgi.

feari venekeelne mäng kustutas postist täpitähed

Siin on kulm ja libe. Eesti keelt ei kuule. Vaadata voib loputult vene seriaale, mida avi-formaadis netist loputult tirida. Tood pole. Raha pole. Ohtul kortsus teevad uhed viina valja ja teised kipuvad kaklema. Nime on suutnud oieti haaldada vaid paar inimest. Selle kohta on hea utlus: kui tahad inimest solvata, siis haalda ta nime valesti…
Kui veab, siis saan varsti tood. Kui ei siis tuleb pealinna naaseda. Keedan vutimune. Paar kuud polnud isu ega janu. Nuud ilmselt organism kisendab igasugu ainetepuuduses ja muudkui joon piima ja soon igasugu asju et ratsiooni taastada. Taiesti must auk oli. Hea et eluvaim sisse tagasi tuli, vahepeal kadus igasugune olemise mote.

Pohjus imelihtne. Luhikese ajajooksul kaotasin lahedase inimese, kodu, tookoha. Olen onnelik et moned sobrad mind ei huljanud. Tavaline ju see, et kui in hadas, siis hoitakse tegelt temast eemale. Homme peab uhele helistama, ta lubas Pohlakult minu raha valjaraakida. Vihkan igasugu  ametlikke asjakaike ja seetottu on Aivar saanud mu seljas liugulasta.

Teine hingamine

Sai nüüd alustatud teise blogiga kuna esimene lendas nagu tulepurujutt aiataha. mis siis toimub… nagu ikka on õues ilus ilm, millega taat hellitab nüüd peale tusast suve. Mõtlen linnast ärakolida ja natuke närve turgutada, sest linnaelu ee… tegelt tahan natuke muusikat teha. kõlab jaburalt, sest tõesti pole nii kaua sellega tegelenud, et paljud ei teagi et mul selline huviala ON

Järgmise sissekandeni, seniks mõnusa päeva jätku!